Miks kunst ja kultuur armastab hulle
läbi sajandite. Olemine oli tähtsam olustikust. Kui Lääs tormles eesmärgi poole, siis Venemaa
kihutas ideaali, idee järel.
Ka eestlastel on oma hullude käsitlus kinolinal ette näidata. ,,Hullumeelsuse" fasistliku
okupatsiooni taustaga hullumaja peidab keeruliste suhetega seltskonda, kes oma ajusid
murrab. Raske on otsustada, kes on hull, kes mängib hullu ja mis on hullus, mis mitte.
Hullumeelse filmis otsitakse hullude hulka konspireerunud Inglise spiooni. Püsima jääb
autorite sõnum, et hullud on täiesti normaalsed inimesed, kes kuuluvad meie hulka. Ja meie
peame vastutama nende eest. Meie võime vastu laupa lüüa ja tabada, et maailm on läinud
vahetusse: hullumajas on need õiged ja väljaspool müüre valed.
Küsimusele: kus siis tegelikult on hullud, müüridest väljaspool või sees, võib vastuse leida ka
faktist, et Eesti ajaloos on 1917 algusest kuni tänapäevani vaimuhaiglad olnud pigem