Inglise mitmehäälsust iseloomustas juba keskajal laulmine terts- ja sekstintervallides, mida tol perioodil mandril ei kohta ning mida üldiselt dissonantsideks peeti. Sellest kujunes uus kirjaviis faux bourdon, kus saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides. Kuna selliseid kooskõlasid polnud varem kuuldud, sai sellise bassihääle nimeks faux bourdon (vale bass). Ka esimesed muusikateoreetikud, kes tertsi ja seksti konsonantsideks tunnistasid, olid inglased. Uued värsked kooskõlad tõid kaasa uue kirjaviisi liikumise peamiselt paralleelsetes sekstakordides . See polnud tollase muusikateooria seisukohalt aga lubatud. Inglismaalt pärit helilooja John Dunstable (u1380-1453 kontrapunkti isa) oli esimene, kes tertsi ja seksti julgelt kasutama hakkas. Sekund ja septim olid edaspidi lubatud ainult väga harva (kuni 19.saj. lõpuni)
renessansiajastu muusikat. Inglise mitmehäälsust iseloomustas juba keskajal laulmine terts- ja sekstintervallides, mida tol perioodil mandril ei kohta ning mida üldiselt dissonantsideks peeti. Sellest kujunes uus kirjaviis faux bourdon, kus saatehääl liikus viisihäälega paralleelsetes sekstides. Kuna selliseid kooskõlasid polnud varem kuuldud, sai sellise bassihääle nimeks faux bourdon (vale bass). Ka esimesed muusikateoreetikud, kes tertsi ja seksti konsonantsideks tunnistasid, olid inglased. Uued värsked kooskõlad tõid kaasa uue kirjaviisi liikumise peamiselt paralleelsetes sekstakordides. See polnud tollase muusikateooria seisukohalt aga lubatud. Inglismaalt pärit helilooja John Dunstable (u1380-1453 kontrapunkti isa) oli esimene, kes tertsi ja seksti julgelt kasutama hakkas. Sekund ja septim olid edaspidi lubatud ainult väga harva (kuni 19.saj. lõpuni). John Dunstable korrastas kooskõlad (ars nova ajal olid
annaabi.ee 
