Hääldus ja hääldusteadused
vajame sidusa kõnevoolu liigendamiseks. Tõhusalt võimaldab seda teha vokaalse ja konsonantse
funktsiooni korrapärane vaheldamine.
Konsonantne ehk toetav faas hääldusreas on elementaarselt vajalik, et saaks moodustada eri vokaale ja neid fraasis
hõlpsasti eristada (ainult vokaale järjestades oleks nii selgeilmeline moodustus kui ka eristamine raske!) Vokaalid
omakorda kui kõlajõult mõjusam ja kandvam osa kõnest teenivad ühtlasi konsonantide reljeefsema esiletoomise
ülesannet: konsonandimoodustuse ilmekamad ja ka tähenduslikult kandvamad jooned avanevad suuresti tänu
naabervokaalide abile (nt "kõvade" ja "pehmete" konsonantide vastandus vene või iiri keeles!)
Seega põhinebki artikuleerimine (suhtlemine häälikute varal) just kõne silbilisel ülesehitusel.
Iga keel kujundab silpe ja häälikujärgnevusi oma väljakujunenud reeglite järgi: mõnes on võimalik
vaid silbimudel CV ehk lahtine silp (konsonant + vokaal), teine kasutab ka konsonantlõpulisi ehk
kinnisi silpe CVC(C)
annaabi.ee 
