"konsonandikaod" - 1 õppematerjal

Eesti keele ajalugu

4  10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus. Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud. k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > *laula’ > laula. (k ja t kadumisel ongi ilmselt vaheastmeks olnud larüngaalklusiil: *lounat >> *lõuna’, *olut >> *õlu’, *neitsüt >> *neitsi’) n on kadunud suhteliselt hilja (15.–17. saj): *laulun (G) > laulu. Haploloogia (kao ja dissimilatsiooni vahepealne nähtus) – kahest teineteisele järgnevast silbist üks kaob täiesti või