Eesti sotsiolektide seisund
aastatel üliõpilastöödega ja jätkus läbi
nõukogude aja üksikute juhuslike töödega (vt ülevaadet Tender 1994). Uus puhang
slängiuurimises toimus 1990. aastate algupoolel. See vaibus küllalt kiiresti ja praeguseni
on slängiuurimine jäänud üksikute autorite pärusmaaks, milles pole välja kujunenud
kindlamaid suundi, uurimisrühmi vms.
Slängiuurimine on tugevalt seotud slängimaterjali kogumise metoodikaga. Slängi on
kogutud sõnade kaupa ilma konteksti ja konsituatsiooni arvestamata. Praktiliselt on
selliselt olnud võimalik uurida slängisõnade moodustamise viise ja sõnade kasutuse
sagedusi ning koostada slängisõnaraamatuid.
Slängiuurimise üks olulisi eesmärke ongi olnud sõnaraamatute koostamine. Neid on eesti
slängi kohta ilmunud tegelikult väga vähe. Nii on ilmunud sõnaraamatud kurjategijate
slängist (Maruste 1988, Ilm 1992a), Tallinna kooliõpilaste slängist (Loog 1991) ja
noorteslängist (Ilm 1992b).