Heliloojate elulood
võimaldaks 2a roomas õppida. 1830 võitis kantaadiga "sardanapali viimne öö" itaalias lõi uued
ulatusslikud teosed. Kodumaal teda heliloojana ei tunnustatud. Alustas muusikaliskirjanduslikku
tegevust. Püüdis leida tunnustutst välismaalt. 1833 abiellus harrietiga. Täpselt enne oma sümfooniat.
Abielu ebaõnnestus. Lootis saada valitud pariisi konservatooriumi professoriks. Nii ei läinud. 1839
nimetati ta hoopis noodikogu konservaatoriks. See amet jäigi elu kõrgeimaks. Et põgeneda kodustest
suheteest sõitis ta palju ringi. 40 -50 aastatel külastas tihti saksamaad, kus kohtus liszti ja schumanniga.
Leidis lähedase kontakti ka paganiniga. Edasi sõitis austriasse ja venemaale, kus andis sealsetes
suurlinnades kontserte. Elu lõpuks oli ta haide ja murud. Tal polnud enam lootusi, illusioone, ideid.
Maeti Moutmatre'i kalmistule pariisis.
1803-1869