Platoni õpetus hingest ja voorustest.
”, siis on ta Kanti silmis juba kõlblus-vaatekohalt
hälbinud. Kuid just selline oli mitte ainult sofistide, vaid ka enda Platoni seisukoht: vooruslik
tuli olla seetõttu, et see tasus ennast ära. Tänu voorustele omab inimene enam šansse
saavutada eudaimonia`t, oma loomupärast sihti. Seega ei olnud kõlblus Platoni jaoks mitte
väärtus omaette, nagu Kanti käsitluses, vaid oli seda ikka koos nende soovitavate tagajärgede,
konsekventsidega, mis kõlblusest eeldatavasti pidid tulenema. Kui nii, siis on aga Sokratese
ja Platoni positsioon avatud sofistide kriitikale, kes said kerge vaevaga leida kogemusest
küllaga näiteid selle kohta, kuidas vooruslikud inimesed pole oma voorustele vaatamata oma
elu jaoks soovitavaid konsekventse saavutanud. Samas leidub piisavalt näiteid voorusetutest
inimestest, inimestest, kes ei ole ei targad, vaprad, mõõdukad ega õiglased platonlikus
annaabi.ee 
