Glükoosi sisalduse määramine looduslikus objektis
Teooria
Glükoosisisalduse kvantitatiivseks määramiseks bioloogilistes objektides, nagu
vereseerum, toiduained, taimne tooraine jm kasutatakse laialdaselt ensümaatilist
meetodit, mis põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx)
kasutamisel.
GOx-i süstemaatiline nimetus ,D-glükoosi: O2-oksüdoreduktaas näitab, et ta
katalüüsib, D glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel.
Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja ,Dglükonolaktoon, mis kiiresti
hüdrolüüsudes moodustab D-glükoonhappe.
GOx kujutab endast liit- ehk konjugeeritud valku, flavoproteiini, mis sisaldab
mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib
koensüümina.
Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht
esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor: H2O2
oksüdoreduktaas.
annaabi.ee 
