Mees-kes teadis ussisõnu
tema sõber Pärtel oli kadunud ja asemele oli tulnud keegi Peetrus, Leemet üritas end
vastupidisesse olukorda mõelda, arutles, kuidas tema käituks, ta tahtis arvata, et tema ei oleks
metsa ja sealseid sõpru unustanud, kuid kindel ta selles polnud, arvas, et küla oleks ta
samamoodi alla neelanud
- aastaid hiljem nad kohtusid veel, kuid siis ei suutnud Pärtel enam ühtainsatki ussusõna välja
pigistada
- Leemet veetis aega onu ja Intsuga ringi konnates, vahel kui Hiie vanemaid kodus polnud, sai
poiss ja tüdrukuga mõned sõnad juttu ajada, talve saabudes hakkas pere aina rohkem tuppa
jääma, ema tegi muudkui süüa ja lapsed rasvusid, metsas elavad inimesed harrastasid ka
talveund nagu kõik loomad, kuid Intsult tuli pakkumine see aasta nende juures koopas
talvituda ja Leemeti pere võttis selle lahkelt vastu, hale oli Hiiest, kes pidi üksi maa peale
jääma