Onomastika, nimekorraldus
murdejooned, kuid säilitatagu kogu kihelkonna või valla keelepruugile omane,
külade ja talude nimesid tuleks hakata kirjutama aga just nii, nagu need
kohalikus murdes häälduvad (Tiitsmaa 1923a). Praktikas neid põhimõtteid ellu
viima ei hakatud, talu- ja külanimesid kirjakeelestati kohalikul initsiatiivil
sageli veel agaramalt kui suuremate kohtade nimesid, kusjuures sageli
parandati nimi kirjakeelepäraseks kõlalise sarnasuse alusel, mitte tähendust
tõlkida püüdes: Kunnalannu >Konnalaane, Rusima > Roosimaa.
Nõukogude ajal said murdealade kohanimede korraldamisel suurema
sõnaõiguse keeleteadlased. Sel ajal pooldati murdelise sõnavara tõlkimata
jätmist ja nime ennistähenduse arvestamist, kuid ametlike kohanimede
kirjapildist tuli elimineerida kõik see, mis ei sobinud kirjakeele fonoloogiaga,
Lõuna-Eestis vokaalharmoonia, ds-ühend ja nõrk aste omastavalises
kohanimes, nt Vadsa>Vatsa, Perdagu>Perdaku, kõrgenenud keskkõrgete
annaabi.ee 
