Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Emaslinnud on tunduvalt suuremad kui isaslinnud. Välimuse sarnasuse tõttu eemalt, kui suurus pole hoomatav, võib kaljukotka segi ajada hiireviuga. Kuid ta tiirleb palju aeglasemalt ning tal on pikem saba ja rohkem ettesirutatud pea. Lähivaatlusel on näha laiemad, tumedamad ja vähem mustrilisemad tiivaalused kui hiireviul. Suur- ja väike-konnakotkaga ja noore merikotkaga võib kaljukotka samuti segamini ajada. Pesitsemine looduses Kaljukotkas on põhjapoolkera metsa- ja metsastepi vööndi lind. Ta elab ka mäestikes. Kaljukotkas haarab oma saagi õhust ja seepärast tunneb ta end kõige paremini avatud territooriumidel. Euroopas ja Põhja-Ameerikas elab ta mägedes ja steppides. Eestis on kaljukotkas suhteliselt haruldane. kolmandikku või tippu. Kuid nad asustavad
2005). Eestis pesitseb 20-30 paari (Lõhmus 1998). Aastal 2012 leiti 5-10 suur-konnakotka pesitsusterritooriumi, kuid neist üle poolte on asustanud suur- ja väike- konnakotkaste poolt. Alles hiljuti oli suur-konnakotkaste arvukus kaks korda kõrgem, see on tõepärane kuna aastatel 1991-2010 oli kokku registreerunud 26 pesitsusterritooriumi. Sellel perioodil jäi asustamata vähemalt üheksa suur-konnakotka pesitsusterritooruimi ning kuus territooriumi asendus väike-konnakotkaga. Mandri- Eesti erinevates piirkondades on registreeritud suur-konnakotkaste pesitsusterritooriume. Saaremaal on kohatud liiki, kui peamiselt on nähtud mittesuguküpseid isendeid, praeguseks puuduvad saartel pesitsus informatsioon (Keskkonnaministeerium. 2005). Tartu ja Jõgeva maakonnas on linnu asustustihedus liigi kohta suurim (joonis 1). Pesitsusterritooriumid asuvad enamusjaolt Suure Emajõe ülemjooksul ja sinna suubuvate jõgede ümbruses (Väli & Lõhmus. 2000) Joonis 1
annaabi.ee 
