V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ÜHETEISTKÜMNES RAAMAT
1. VAIKE SUSSIKE
Sellal kui hulgused kirikut ründama asusid, magas Esmeralda,
Varsti aga äratas teda unest kiriku ümber alatasa kasvav sumin ja kitsekese mökitamine,
kes enne teda oli virgunud. Ta tõusis istukile, kuulatas, vaatas ringi, siis, hirmunud
valgusest ja lärmist, jooksis ta kambrist välja, et järele vaadata, mis lahti on. Platsil
askeldavad viirastuslikud kujud, öise tormijooksu segadus, pimeduses ähmaselt nähtav
vastik rahvamurd nagu mingi karglev konnakari, selle rahvahulga krooksumine, üksikud
punased pimedas edasi-tagasi liikuvad tõrvikud nagu virvatulukesed uduse soo kohal --
kogu see vaatepilt jättis Esmeraldasse nõiasabati tondi-kujude ja kiriku kivikoletiste
vahelise salapärase lahingu mulje. Et talle lapsepõlvest saadik oli sisse juurdunud mustlaste
ebausk, siis arvas ta kõigepealt öövaimude nõiatalitust nägevat. Hirmunult jooksis ta tagasi
oma kambrisse, lootes, et ta siin oma koikul saab lahti hirmsast painajalikust unest.