EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
ma. Narowa jõgi tulep Peipsist wälja nink lät Soomemere lahe sisse. Ent
enne kui jõgi Narwa liina manu jõwwap, Joala mõisa lähükesen, kukup
jõgi äkitselt kõrgelt kaldalt maha orgu, sääratse mürina nink praginaga, et
jäle om nätä nink kuulda. (Maa-rahwa… 1858: 34–35)
See kirjeldus tundub olevat esitatud eesmärgiga avada talupoegade
silmi looduse imelistele nähtustele. Nagu on osutanud mitmed kesk-
konnaesteetikud (vt Lehari 1997: 43; Tuan 1993), ei pea ülev loodus-
kogemus alati sugugi "ilus" olema. Looduse ülevuse tajumise kutsub
esile kokkupuude mistahes tohutu (loodus)jõuga, eeskätt väljaspool oma
koduümbruse turvalisi piire, mis lisaks ähvardavusele mõjub inimesele
ka seletamatult ligitõmbavalt (Tuan 1993: 114). Üleva looduskogemuse
jumaliku algupära rõhutamine ainult suurendab selle mõju. Seda võime
tõdeda ka ülaltoodud katkendi puhul.