Tõde ja Õigus II Terve tekst
nagu kõlaksid Slopasevi joobnud sõnad just sellest valgusetriibust. Sellepärast rippus ta
silmadega aina sellel.
X.
Imelikul viisil ei pannud Ollino öösi tähele ei luige ega ka Goethe ja Schilleri kadu, nagu poleks
need esemed siin kuigi tähtsad. Kahe viimase puudumist poleks ta vististi ka hommikul kohe
märganud, aga tühi konks laes hakkas talle silma. See oli temale väga iseloomulik, sest tema oli
asjalik inimene, ja asjalikule inimesele on tühipaljas konkski tähelepanuväärsem kui ükskõik kui
tähtsa, ent kadunud asja asemele asunud tühjus.
Õpilaste seas oli hulk teissuguse iseloomuga inimesi. Nemad tõttasid hommikul suurde tuppa
vaatama, kas tõesti ikka laealune ja kapipealne on tühjad. Ja kui nad nägid, et see on
tõepoolest nõnda, muigasid nad nagu parastades, et lõpuks ometi pidid need kaks sakslast siit
lahkuma. Aga õieti öelda polnud selle kahe sakslase vastu kellelgi midagi. Kui aga ometi