Keskmine kiviaeg
kihelkond juhtis ennast ise. Muinasaja lõpus oli eestis ilmne varanduslik ebavõrtsus.
Ülikud elasid tihti küladest väljaspool paiknevates suurtaludes, mida kutsuti
mõisateks. Suurem osa inimesi olid vabad maaharijad.
8-9. sajandist alates tunti Eestis raudteraga artru, mis muutusid üldisemaks
muinasaja lõpus. Ilmus ka uus adratüüp-harkader, mis püsis Lõuna-Eestis
kasutusele kohati kuni 19-sajandini. Lõuna-Eestis kasutati konksadta, millega oli
sobivam harida sealseid õhukesi mulde. Künniloomana hakati üha rohkem
kasutama hobust. Kõige rohkem kasvatati rukkist, millest suurem osa moodustas
talirukis. Kasvatati ka otra, nisu, kaera, hernest, põlduba, lina ja kanepit. 11.-12
sajandi linnuseid on teada umbes 50, neist umbes pooled rajati alles sel perjoodil.
Osades linnustes elati pidevalt aga teised olid kasutusel vaid hädaohu korral.
Muinas ajal kasutati palju orja tööjõudu. Orjad oli ostetud orjaturult või otse
annaabi.ee 
