Valjala jt.). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest korda Tallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule, kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole- ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm. Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused úamaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis
). 1030. a. kirjalikes allikates on esimest korda mainitud Tartut, 1154. esimest korda Tallinna. Skandinaavia allikates leidub korduvalt teateid sõjakäikudest Eesti rannikule, kuid alates 11. sajandist käisid ka eestlased sõjaretkedel Rootsi ja Taani rannikualadel (Rootsi pealinnas Sigtunas). Töö-, tarbe- ja majapidamisriistadeks olid peamiselt kivi-, raud-, puit- ja rantkirved, luust noole- ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm. Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused amaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati
annaabi.ee 
