Klassikaline saksa filosoofia
on midagi, mis meelitab üle astuma. Selleks ongi vaja teada, et kus on see piir. Dialektika on
näivuse-loogika ja analüütika on tõe-loogika. Tõeseid teadmisi saab omada ainult nähtumuste
kohta. Skeem on aeg, aeg on omakorda meelelisuse puhas vorm ehk asjad iseendas, mis on
väljaspool meeleisust, on siis väljaspool aega ehk ajatud. Aeg kui skeem on kategooriatele
rakendame midagi, mis pole ajaline – ebakorrektsus? Ainult nähtumused annavad abstraktsele
mõistetele sisu ehk konkritiseerivad sisu. Intelligiibel maailm on asjad iseendas kohas.
Mõistus võib sellise kujutluse luua, kuid peab aru andma, et see ei ole mitte teadmine ega
teadvus. Sellel on muu funktsioon. Põhiline on see, et aru saada, kus on teadvus ja teadus.
Viidatakse intelligentse kaemuse võimele ehk intellektuaalne kaemus. See on selline mõiste,
et: ideede tunnetus on mõistuse silmaga asjade olemusse vaatamine; inimestel on see võime.
Raske sellepärast, et eksitavate meeleliste muljete pärast
annaabi.ee 
