Klassikaline saksa filosoofia
muutub üha süstematiseeritumaks. Ideaalis teadmine peaks olema üks ühtne süsteem, aga seda
see pole. Ette kujutada saab seda, aga pole kindlat objekti.
Prg. 45. saavad anda mõiste asjast üldse. Üldised struktuurid, kuidas me asjade üle mõtleme.
Mõtleme siis kui kasutame erinevaid kategooriaid, niikaua kui kategooriad on eraldi
kaemusest, siis antakse abstraktne kujutlus asjadest üldse – see pole teadmine. Üldist
struktuuri tuleb kasutada in concreto ehk konkritiseerima – tuleb leida kaemus, mis täidab
üldise kujutluse asjast konkreetse sisu; konkreetne põhjuslik ahel kahe asja vahel. mõisted
iseendeast on aprioorsed ehk kogemusest sõltumatud. Võib tekkida kiusatus neid rakendada
ka väljaspool kogemust ja tekivad näilised objektid. Kategooriate rakendamisel on oma skeem
(tabelid?) ja selle skeemi rolli täitis aeg ehk igale skeemile vastas ajaspekter. Substantsile
vastas nt ajaline püsivus