Formaalsed lähenemised keeleteaduses
vaid ühte piiritletud mudelit: loomuliku keele fragmenti. Formaalne keel peab sisaldama süntaksit, et määrata vaadeldavate
väidete keel; tuletamisreeglite süsteemi, et määrata, millised väited on tuletatavad ehk õiged; semantikat, et anda
loogikaväidetele tähendus ja kontrollida tõesustingimusi.
Konjunktsioon - &, tähendus sarnane inimkeele sõnaga ja. Loob lausete vahele rinnastava seose. Konjunktsiooni tõeväärtus
sõltub selle osalausete tõeväärtustest. Konjunktsioonil on osalausete samadel tõeväärtustel alati sama tõeväärtus. Inimkeelse ja
puhul on oluline ajaline järjestus, põhjuslikkus jm seosed, aga konjunktsioon kõigest ühendab lauseid/väiteid.
Loogiline eitus ¬, muudab väite tähenduse vastupidiseks.
Disjunktsioon v, mis saab olla nii kaasav (tähendus: ja/või) kui ka välistav (kas üks või teine, aga mitte mõlemad).
Tähenduselt lähedane inimkeele sõnale või.
Implikatsioon , sarnane inimkeele tingimuslausega kui... siis.