E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
püa ei ole, aga sinule tahan ma kuradiks olla, nagu sinu ema minu eluõnele kuradiks
oli!»
Põevau silmil, vahutades ja hambaid kiristades raputas abtiss veel korra piitsa
Agnese poole, keda sarnane vihkamise palavik enam jäkuse ja haledusega kui hirmuga
tätis, ja pö ordus siis jäsku ukse poole, jä aga niisama jäsku seisma ja hakkas kõgest
kehast lõisema. Vahekojast kostis vali käa ja raskete sammude müin, mis kiiresti
läenes. Läi mü uriaugu paistis hele tulekuma. Kongiuks kisti äki lahti ja läele ilmus
Gabriel, põev tulelont käs. Üe pilguga mäkas ta, mis siin oli südinud. Äilises
vihas sasis ta abtissi kõnast käivarrest kinni, kiskus ta vahekotta ja tõkas kongi ukse
jalaga kinni. Vahekoda kubises sõameestest, nende keskel seisid väisedes ja vabisedes
mõed kloostri-elanikud.
«Põgulik vanamoor, mis oled sa selle ingliga teinud?» müistas Gabriel, abtissi
kurjasti vapustades.
429
«Armu, halastust!» äas abtiss, esimese hirmuga põvili nõkudes.