V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
Siis pani ta sõrme suule ja soovitas kohkunud Oudar-de'il pea aknaavasse pista ja sisse
vaadata.
Oudarde vaataski ja nägi nurgas, kuhu vangi pilk sünges vaimustuses üksisilmi sihtis,
väikest roosast siidist sussikest, mis rikkalikult kuld- ja hõbelitrikestega välja oli õmmeldud.
Pärast Oudarde'i vaatas ka Gervaise kongi nurka, ja kõik kolm hakkasid õnnetut ema
nähes nutma.
Kuid nende pilgud ega nende pisarad ei eksitanud kongisolijat. Selle käed jäid kokku,
huuled sõnatuks, silmad ühte kohta sihituks. Kes kogu seda lugu teadis, sellel võis süda
lõhkeda, nähes, kuidas seda sussi vaadati.
213
Ükski kolmest polnud veel ainustki sõna poetanud, nad ei julgenud kõnelda, isegi mitte
sosistada. Suur vaikus, suur kannatus, suur unustus, kuhu kõik oli kadunud peale väikese
sussikese, jättis mulje, nagu seisaksid nad lihavõtte- või jõulupüha altari ees. Nad vaikisid
hardumuses ja olid valmis põlvitama
annaabi.ee 
