V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Äkki katkes ta hääl, ta hakkas kõigest kehast värisema ja kisendas siis häälega, mis ta
sügavamast hingepõhjast tuli:
«Mu tütar!»
Mustlastüdruk tõmbas kotikesest välja väikese sussi-kese, mis oli karvapealt teise sarnane.
Selle sussikese küljes rippus pärgamendiriba, millel seisis:
2
7
5
Sarnase kui leiad üles,
oled õige ema süles.
Välgukiirusel võrdles sulgunu kaht sussi, luges pärgamendilt värssi, surus siis taevalikus
rõõmus oma kiirgava näo vastu kongiava trelle ja kisendas:
«Mu tütar! Mu tütar!»
«Mu ema!» vastas mustlastüdruk.
Loobume seda stseeni edasi maalimast.
Müür ja raudvarvad olid nende mõlema vahel.
«Ah, see müür!» karjus sulgunu. «Oo, sind ainult eemalt näha ja mitte kallistada! Anna
oma käsi! Oma käsi!»
Tütarlaps pistis käsivarre läbi trellide. Ema haaras käe, surus sellele oma huuled ja jäi
nõnda suudlusse süvenenult kummargile, ainsaks elumärgiks nuuksed, mis aeg-ajalt kogu
keha võpatama panid
annaabi.ee 
