Haigla kui ühiskonna mudel
patsient ei astunud nendest reeglitest üle ja mitte hirmu pärast saada karistada, vaid nii oli neile endile
mugavam. Mõned haigetest olid haiglas vabatahtlikult, millest järeldasin, et nad ei suuda ühiskonnas
ise valikuid teha ja sellepärast elasid nad kellegi teise valikute järgi. Õe reeglid olid välja töötatud väga
proffessionaalselt, sest nende täitmise korral ei tekkinud vaimuhaiglas suuremaid probleeme. Ka hästi
organiseeritud riigis on võimalik ära hoida suuremaid konflkte. Kindel päevaplaan pani patsiendid
tegutsema, see oli nende igapäevaelu. Nad ei osanudki kurta, sest nad ei teadnudki, et elus on veel palju
muud peale selle, mida nemad igapäevaselt tegid ja nägid. Vaimuhaigla töötas kui ideaalne kellavärk ja
kõigile elanikele piisas sellest, mida haigla neile pakkus.
Aga siis saabus vaimuhaiglasse McMurphy- kolmekümnendates vägivaldne kurjategija.. Ta saadeti
haiglasse, sest kaheldi tema hullumeelsuses
annaabi.ee 
