Luule Olemus
Stokmar, L. Timofejev, S. Bondi, G. Sengeli.
See traditsioon leidis eeskätt slaavi maades laiaulatusliku edasiarendamise niisuguse rahvusvahelise kõlapinnaga
teadlaste töödes nagu K. Taranovsky, J. Levy, M. P, Mayenova, L. Pszcholowska, A. Wierbicka, J. Woronczak, Z.
Kopczyska.1
Viimane kümnend tõi endaga kaasa värsiteaduslike uurimuste uue laine Nõukogude Liidus. Ilmusid A. Kvjatkovski, V.
Holsevnikovi, P. Rudnevi, Jaak Põldmäe jt. artiklid. Akadeemik A. Kolmogorovi grupi (A. Kondratov, A. Prohhorov.jt.)
uurimused rikastasid teadust paljude poeetide meetrumi- ja rütmistruktuuride täppiskirjeldustega. Iseäranis tuleb esile
tõsta avara semiootilise haardega silma paistvaid M. Gasparovi töid.
Ei saa pidada juhuseks, et eriti värsi madalamate tasandite uurimine on teinud nii tähelepanuväärseid edusamme. Tänu
üksuste täpsele diskreetsusele, nende formaalsele iseloomule ja võimalusele opereerida kirjandusteaduse seisukohalt