A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast" essee.
Erika ja
Oskar lõunatavad päevast päeva koos, nad sooritavad pikki jalutuskäike pimedatel alleedel.
Annus on oma artiklis öelnud, et Oskari esialgsed tähelepanekud ei osuta kuidagi Erikale kui
rüütliideaalide Daamile. Näiteks toob ta esile ühe tsitaadi: ,,Tugeva kondiga, nagu minagi."
Erika on algselt keegi, kes on Oskariga võrreldav, kes asub sellessamas reaalsuses, mitte
kättesaamatus kauguses. Hiljem lisanduvad tugevale kondile vinniline nägu ja karedad
tööinimese käed ent need detailid kuuluvad armastuse-eelsesse aega, armastuse puhkedes
pühitakse need meelest. Samas ei teki nende asmele teist, ideaalset Erikat: Oskar ei kirjuta
kordagi Erika ilust või voorustest; veel enamgi, ta ei kirjuta üldse Erikast ta kõneleb ainult
oma armastusest. Oskari armastusel puudub kehaline mõõde, ta jumaldab Erikat kättesaamatust
kaugusest
annaabi.ee 
