V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
2
3
7
Kolmkümmend tugevat laiarinnalist sepanägudega meest astusid ette, haamrid, pihid ja
raudtuurad õlal. Nad läiksid mööda astmeid üles kiriku peaportaali poole ja juba nähti neid
võlvi all ukse kallal pihtide ja kangidega kühmus töötamas. Neile läks teisi hulguseid järele,
et neid aidata või neid vahtida. Kõik üksteistkümmend trepiastet olid rahvast täis.
Uks aga pidas hästi vastu.
«Kuradi kõva ja kange teine!» ütles üks.
«Ta on ju vana ja ta krõmpsluud on kondiks muutunud!» ütles teine.
«Julgemini, sõbrad!» sõnas Clopin.
«Vahetan oma pea tuhvli vastu, kui te ei ava ust, ei vabasta tüdrukut ja ei tee peaaltarit
paljaks enne veel, kui ükski kirikuteener üles ärkab. Kuulge! Juba lukk praksub!»
Clopini sõnu katkestas kõle mürts selja taga. Ta pöördus ümber. Päratu suur palk oli
taevast alla kukkunud, tosinavõrra hulguseid kirikutrepile maha lüües kargas see