Peamiselt kasutatavad söetüübid on põlevkivi, kivisüsi, turvas, ligniit, antratsiit ja grafiit. Söe põletamisel on tähtis jälgida temperatuuri. Kui temperatuur on alla 300°C, siis vabanevad protsessi käigus orgaanilised ühendid. Olenevalt söe niiskussisaldusest moodustuvad orgaanilistest ühenditest uued ained tänu eralduvale veeaurule. Kui põletamisel on temperatuur üle 300°C, katkevad alküül- ja eetersidemed ning eralduvad funktsionaalrühmad koos mitte-kondenseeruvate gaasidega, nt CO2, H2O, SO2, NO2 ja CH4. Lisaks eelnimetatud ühenditele kujuneb ohtlikuks söe põlemisel tekkinud tuhk, mis edasi põledes lendub kerge lendtuhana atmosfääri, olles väga tugev päikesekiirguse hajutaja. Kuigi lendtuhka on võimalik filtreerida väga tõhusalt, on õhku paiskuva lendtuha kogused suured. Lendtuhk sisaldab: 15-60% ränidioksiidi, 5-35% alumiinium(III)oksiidi, 4-40% raud(III)oksiidi ja 1-40% kaltsiumoksiidi ning MgO, SO3, Na2O ja K2O
vastab keemilistes reaktsioonides 1,008 grammile vesinikule või 8 grammile hapnikule või ühele moolile elektronidele, ühik g/ekv. · Massikontsentratsioon e massitihedus väljendab lahustunud aine massi mingis lahuse ruumalas, tüüpilised ühikud g/l, mg/l, g/100 ml jne. Lahuse aururõhk Vedelik aurustub ka keemistemperatuurist madalama temperatuuri juures: lahtises anumas aurustub mingi aja jooksul kogu vedelik, kinnises anumas tekib vedeliku ja auru (aurustuvate ja kondenseeruvate molekulide ) vahel tasakaal. Tasakaalu korral on aurufaas küllastunud ja vastavat aururõhku nim. küllastunud auru rõhuks. Aurufaas lahuse kohal võib koosneda nii lahusti kui lahustunud aine molekulidest. Lahuse üldine aururõhk on võrdne lahusti ja lahustunud aine auru osarõhkude summaga (Daltoni seadus): p = p1 + p2 Lahuste omadused erinevad puhaste ainete omadustest. Võrreldes lahustiga on lahuste »keemistemperatuur kõrgem