kiiremini kui soojusvahetuse tõttu ümbritsevate vee- ja õhumassidega. Seepärast on vee- ja õhumasside vertikaalsed liikumised vaadeldavad adiabaatilistena, kuigi nad rangelt võttes seda ei ole. 1. Kuivadiabaatiliselt tõusva õhu temperatuur langeb ca 1 °C iga 100 m kohta. 2. Tõusev õhk võib sisaldada küllastamata veeauru. 3. Kui õhk veelgi tõuseb, siis teataval kõrgusel, kondensatsiooninivool, hakkab niiskest õhust veeaur välja kondenseeruma. 4. Kõrgemal kondensatsiooninivoost (mis ligikaudu langeb kokku (rünk)pilvede alumise piirina) vabaneb kondenseerumise tõttu nn varjatud soojus ja vähendab temperatuuri adiabaatilist gradienti. 5. Tulemuseks on nn märgadiabaatiline gradient. 18. Mis määrab atmosfääri vertikaalse tasakaalu? Millistel juhtudel on atmosfäär stabiilses, labiilses ja ükskõikses tasakaalus? Atmosfääris on õhu vertikaalne tasakaal määratud temperatuuri vertikaalse gradiendiga.
( harliku pliiatskiga , pidev joon , nn olekukõver) Temperatuurikõvera alguspunktist tõmmatakse esimene abijoon üles vasakule piki kuiva adiabaati, kastepunktikõvera alguspunktist tõmmatakse teine abijoon üles paremale piki isogrammi, abijoonte lõikepunkt annab kondensatsiooninivoo, edasine temperatuurimuutus kõrgusega on märgadiabaatiline; kondensatsiooninivoo määrab ligikaudselt pilvede alumise piiri kõrguse, pilvede alumina piir on harilikult kondensatsiooninivoost 50100 m kõrgemal; abijoonte lõikepunktist joonestatakse märgadiabaat, mis iseloomustab edasist, kondensatsiooninivoost kõrgemal toimuvat tõusva õhumassi temperatuuri muutust. Õhumassi energia on positiivne, kui temperatuurikõver paikneb märja adiabaadi kõverast vasakul,(Labiilne stratifikatsioon , omab tendentsi tõusta kõrgemale) . Tõusvad õhuvoolud on võimalikud kuni märjast adiabaadist (olekukõverast) vasakul paikneva
annaabi.ee 
