Karl Ristikivi “Hingede öö”
Pinge mõne küsimuse juures aina
keris ja keris kuni lõpuks lahenduse eel jäi pooleli ning tegevus liikus hoopis teises
suunas. See on päriselt nagu unenägu või luupainaja, kus mõne tegevuse resultaat jääb
tulemata sest alateadvus viib meid hoopis mujale. Kõige enam meeldisid mulle
tegelastest habet ajav Allan, kuna tema juures sai teose tõeliselt müstiline käik minu
jaoks alguse, ning sõdur Stanley, kes pidi kaardimängust lahkuma, et kusele minna,
aga olles mööda maja ringi kondanud, ärkas ja pidi endiselt kusele minema ning
hakkas uuesti ringi kondama. Selliseid humoorikaid juppe leidus terves teoses ning
tahes tahtmata panid need muigama ja kohati ka valjuhäälselt naerma.
Luupainajatesse peabki tooma huumorit, muidu võivad need täiesti hulluks ajada.
Teose teine pool, kus juba tuttavad tegelased kaitsesid seitset surmapattu, meeldis
mulle vähem. Mõttekäigud nende pattude olemuse kohta olid huvitavad kuni "vihani".
annaabi.ee 
