Artur Alliksaar
paljude sõnade varju,
hirmunud lootuste varju,
taltumatute valude varju,
vastumeelse naeru varju,
selle päratupika metalse tunneli varju,
mille lämmatavas lummus arvasin jõudvat minust sinuni.
Õhtute kuldkollane tolm.
Õhtute ulmkollane tolm.
Õhtute tulvkollane tolm.
Meie oleme püsimatud ja väsimatud rändurid.
Tee on kõver ja kõva.
Ta kulgeb põlislaantes ja paduvihmades.
Tee on konar ja koolutav.
Ta kulgeb kuristike kõueses põues ja kõrbetes,
kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid.
Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks
ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks.
Õhtute meekollane tolm.
Õhtute eekollane tolm.
Õhtute teekollane tolm.
Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid.
Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua.
Küünlad on usutamatult kallid.
annaabi.ee 
