Duke Ellington
paks raamat, on kõige kuulsam näide. Mis puudutab kontsertstiili, siis on neid tegelikult kaks:
tõelised väikesed kontserdid Ellingtoni orkestri erinevatele solistidele ning katsed luua dzässi
suuremates vormides.
Duke Ellington muusikaline geenius
Kui Duke Ellington sai muusikuks, loobus ta oma eelmisest tööst, maalimisest, ainult
näiliselt. Nüüd ei maalinud ta enam mitte värvide, vaid helidega. Ellingtoni kompsotsioone
võib pidada oma rikkalike harmoonia- ja tämbrivärvidega muusikalisteks maalideks.
Mõnikord avardub see pealkirjades: ,,Leegitsev mõõk", ,,Ilusad indiaanlased", ,,Bert Williamsi
portree, ,,Videvik kõrbes" jne. Ellingtoni kunstikirest võibki tuletada, et ta tajus oma muusikat
kui ,,mälestuste transformeerumist helidesse" - mälestused on ju pildid. Duke Ellington on
öelnud: ,,Mälestused on dzässmuusikule tähtsad. Mulle meenub, et kirjutasin kord 64-taktilise
annaabi.ee 
