STAGNATSIOON JA VENESTUSKAMPAANIA
oli ühiskonnale selgeks märgiks, et korda. Iga vangipandu kohta tuli
suhtumine Stalinisse oli muutunud. seega sada inimest, keda “töödeldi” -
Poliitbüroo liige, kaitseminister Dmitri kutsuti vestlusele, hoiatati, ähvardati,
Ustinov oli veendunud, et tõelist vallandati, vaevati, jäeti ilma
kurja nõukogude rahvale ei teinud korterist vms.
mitte Stalin, vaid hoopis Hruštšov Kompromisskandidaadina partei
isikukultuse hukkamõistuga. liidriks tõstetud Leonid Brežnev n.-ö.
Brežnevit ennast, kes nii jäigal iseseisvus 1970. aastate alguseks.
positsioonil ei olnud, võib Ustinoviga Tegemist oli küll leebete maneeride ja
võrreldes pidada mõõdukaks sõbraliku olemisega inimesega, kes
neostalinistiks. Võimuladviku aga ei osutunud kaugeltki liht-