Ristisõjad
aastal moodustati aga Euroopas 4 armeed, 2 Prantsusmaal, 1 Madalmaades ja
üks Põhja-Saksamaal. Paavst Urbanus teatas Aleksiosele, et tulemas on u. 300 000
ristsõdijate vägi. Aleksiost valdas hirm. Selline vägi suudab jagu saada türklastest, aga
kas mitte ka Bütsantsist. Aleksios arvas ja kartis, et Ees-Aasia maad lähevad
ristsõdijatele ning algatas kahepoolset poliitikat, teades et ristisõdijad on juba välja
valinud riigid (kohad) Süürias ja Palestiinas. Nii oli võimalik kõik kompromissiteel
lahendada, aga siiski ei tahtnud Aleksios kuulda maade jaotamisest, mis olid
kuulunud Ida-Rooma impeeriumile. Ta otsustas, et esitab nõude, millega kõik
ristisõdijate juhid peavad talle vasallivande andma.
Bütsantsil oli samal ajal aga probleeme ristisõdijatega, kes röövisid ja vallutasid linnu.
Peeti isegi lahinguid Bütsantsiga. Lõpuks pidid juhid andma keisrile ikkagi
vasallivande. Mõned tegid seda heameelega nt Godefroi de Bouillon, teised suurema
või vähema vastuhakkamisega