Blowermootori eripäraks on ka see, et ta tahab palju algset eelsüütenurka (1626 kraadi), aga suht vähe kogunurka (2834 kraadi). Seetõttu tuleb jagaja ümber kalibreerida. Kasulik on ka lisaseade, mis võimaldab vastavalt ülelaaderõhule süüdet hilisemaks keerata 13 kraadi iga psi kohta. Seda aga ei soovitata meremootoritele, kuna erinevalt tänavaautost on need on praktiliselt kogu aeg boosti all pikaajaline hiline süüde võib pahandusi teha. Üks põhilisi kompressormootori hädasid on ülekuumenemine. Jahutussüsteem peab tõesti viimase peal olema ja enamgi veel. Muidugi võib selle talumatu nuhtluse põhjuseks olla ka hiline süüde või lahja segu. Karburaatorite puhul tuleb arvestada power valve'i. Nimelt suurel koormusel võib kompressor imeda karburaatorite alla piisava vaakumi, et power valve sulgub, ja seda kõige ebasobivamal ajal. Seetõttu on blowerkarburaatorid ümber ehitatud nii, et PV saab oma signaali sisselaskekolletorist. Sama käib
2.1.2 F1 autote tehnilised tingimused 1950-1952 autodel mootori töömaht oli kompressormootoril kuni 1500 kuupsentimeetrit või 4500-kuubikut normaallaadimismootori puhul. Autode kaalu ja parameetrite suhtes piiranguid ei olnud. Võeti esmakordselt vormel 1 autodel kasutusele ketaspidurid. 1952-1953 oli mootori töömaht kuni 500 cm³ (ülelaadimisega) või kuni 2000 cm³ normaallaadimise korral. Kaal ei olnud piiratud. 1954-1960 oli mootori maksimaalseks töömahuks 750 cm³ (kompressormootori korral) või 2500 cm³ (normaallaadimismootori korral). Ehitati esimene neljarattaveoline vormel 1 auto ning alates 1958.aastast pidid osalejad kasutama nn. Kaubanduslikku bensiini, mille oktaanarv oli 100- 103. 1961-1965 oli normaalmootori töömahuks lubatud 13001500 cm³. Turbomootorid olid keelatud. Autode minimaalseks kaaluks ilma kütuseta oli 450 kilogrammi ning kohustuslikuks muutus autodel turvakaar sõitja selja taga. 1966-1985 tulid esmakordselt rajale sponsorvärvides
annaabi.ee 
