*** Pärdi loomingus toimus 1970. aastatel tähelepanuväärne stiilipööre. Kui helilooja varasemad, 1960. aastatel kirjutatud teosed lähtusid seeriatehnikast ja aleatoorikast ning kollaaztehnikast, siis juba 3.sümfooniast (1971) alates loobus ta atonaalsest helikeelest ning pöördus diatooniliste laadide ning kolmkõlalise harmoonia poole. Seda suunda süvendas helilooja seejärel kammermuusikas, kujundades kolmkõlast lähtuva minimalistliku kompositsioonimeetodi - nn tinttinnbuli ehk kellukeste stiili. Pöördumine vanamuusikaansambli poole polnud muidugi juhuslik, sest oma helikeele lihtsuselt ja vaimsuselt haakuvad teosed tõepoolest renessansslike ning veelgi varasemate, keskajast pärinevate arusaamadega helikunstist. Eesti muusikas oli see pöördeliseks momendiks selles mõttes, et avangardismijärgse, küllalt keerulise ja dissonantsidest küllastunud helikeelekõrvale tekkis uus, heakõlaline ning
Skrjabin). Wagneri muusikat iseloomustab pikk meloodialiin (harmoonia ei lahene, vaid otsib pidevalt toonikat, seda leidmata). 19. saj. lõpul oli „Tristan ja Isolde“ tohutult populaarne nii muusikas kui kirjanduses. Modernismi iseloomustavad: • Usk progressi (kõik areneb edasi järjest täiustudes) • Universaalsus (Valitsev kõigile sobiv mõtteviis. Schönberg töötas välja dodekafoonilise kompositsioonimeetodi ja leiti, et see on universaalne kompositsioonimeetod) (Isikud, kes modernismi ajal elasid, olid samuti universaalsed. Palju lugenud, laia silmaringiga, „kodus“ erinevate asjadega) • Püüd muusikat „korrastada“, allutada süsteemile • Vaimustus tehnilistest vahenditest • Kramplik püüd muusikat aina uuendada • Originaalsuse taotlemine • Hierarhia – paikapandud ühiskonna klassid (autoriteedile allutamine)
annaabi.ee 
