Duke Ellington
Blues, Rock & Roll, mis viisid ära hulga publikut. Bigbändide populaarsus vähenes.
Kuid just siis, kui asjad ei paistnud hästi, lõpetas Ellington kriitikute ennatlikud jutud
,,langusest". See juhtus 1956.a Newporti festivalil, kus Ellington oli välja kuulutatud vaid
ühena teiste ahvatluste seas. Keegi ei oodanud midagi erakordset, kuid tema etteaste osutus
festivali kulminatsiooniks. Duke mängis oma vana ,,Diminuendo and Crescendo in Blue", mis
oli üks tema esimesi pikemaid kompositisoone, Paul Gonsalves puhus kuueminutilise
vaimustava tenorsaksofoni soolo ja band tekitas sellise kaasakiskuva drive'i, millist polnud
keegi Ellingtonilt juba pikka aega kuulnud. Ellington taastas oma populaarsuse ning mõne aja
päarast sündis rida uusi meistriteoseid, eelkõige Sheakspeare'i süit ,,Such Sweet Thunder",
pühendusega Stratfordis peetavale Shakespeare'i festivalile.
1967. a suri Billy Strayhorn helilooja, pianist ja arranzeerija kellega Ellington edukat
koostööd tegi
annaabi.ee 
