Klassikaline saksa filosoofia
Elujooksul arendab oma eeldusi; isegi kui teeks seda teadlikult, ei suuda ta täielikku
potentsiaali saavutada (kategooriline imperatiiv on lõputu käsitlus). Teleoloogilise
käsitlusviisiga tekiks vastuolu, et inimene ei suuda realiseerida oma potensiaali? Vastuolu
kaob kui suunduda inimsoo tasandile – ürginimene suutis vähem; meie rohkem.
Kolmas väide. Inimene on bioloogiliselt puudulik inimene. Teleoloogiline käsitluses on see, et
kõike komponseerib mõistus ja sellest piisab. Teistel elusolenditel pole mõistust. Mõistus
komponseerib bioloogilise puudulikkuse. Loomupoolest inimene töötab ja töötab oma
võimetega, et oma eeldusi arendada.
Neljas väide. Antagonism on ühiskonna seaduspärase korra põhjus. Inimesel on kalduvus
ühiskonnastuda. Inimloomuse olemasolu. Inimloomus on aga vastuolus. Arengumootor on
vastuolu – antagonism. See aitab edendada arenguprotsessi; seda ka mõistuslike olendite
puhul