Luciano Berio ja postmodernism
virtuoossuselt inimhääle võimete piiril), elektronmuusika.
Tema muusikal on tihe side muusikaajalooga, traditsioonidega, kasutab teostes rohkelt tsitaate,
stiliseerivat materjali, ka tekstikollaaze jms selles mõttes on ta postmodernistlik. Kuid
väljendusvahendites on Berio ülimalt leidlik ja uudne selles mõttes modernistlik. Kõik see kokku
moodustabki tema mitmekülgse ja isikupärase helikeele. Sama vastuoluline on ka tema
komponeerimisstiil ja materjalikasutus, kus segunevad strukturaalne (korrastatud ja süsteemidele
allutatud) mõtlemine ning intuitiivne (vahetu ja tunnetuslik) lähenemine.
Olulisemad teosed. Kammerteoste sari "Sequenza IXIV" (19582002), milles iga teos on
mõeldud erinevale solistile (flööt, harf, naishääl, klaver, tromboon, vioola, oboe/sopransaksofon, viiul,
klarnet/altsaksofon/bassklarnet, trompet, kitarr, fagott, akordion, tsello) ning kõik teosed on
ülivirtuoossed
annaabi.ee 
