Üldiselt nimetatakse oksüdatsiooniastmeks elemendi iooni laengut. Sealjuures lähtutakse eeldusest, et ühend koosneb üheaatomilistest ioonidest. Oksüdatsiooniastet tähistatakse rooma numbri ja märgiga "+" või "". Lihtsamates kovalentsetes ühendites vastab elemendi positiivne oksüdatsiooniaste aatomist eemaletõugatud elektronpaaride arvule, negatiivne oksüdatsioonaste aga aatomite juurde tõmmatud elektronpaaride arvule. Kompleksimoodustumine Tõmbejõud mõjuvad nii aatomite kui ka igasuguste molekulide vahel. Seda kinnitab asjaolu, et molekulide omavahelisel reaktsioonil moodustuvad uued, keerukama koostisega molekulid: kõik gaasilised ained lähevad vastavates tingimustes üle vedelikeks või tahketeks aineteks, kõik ained on teistes ainetes teatud määral lahustuvad jne. Protsessid toimuvad ka molekulide ja ioonide ning erineva laenguga ioonide reageerimisel. See kõik on kompleksimoodustumine
Vähem leidub teda CaF+ -na või viliaumiidist pärit kompleksidena. Fluoriga moodustab komplekse ka alumiinium: AlF2+, AlF2+, AlF3, [AlF6]3-, Al(OH)F+, Al(OH)F2 ja Al(OH)F3-. Seejuures sõltub ühendi moodustumine alumiiniumi- ja fluoriidioonide kontsentratsioonide vahekorrast vees ning pH- st. Ka berüllium, boor, raud, ränihape jt võivad moodustada F-komplekse, viimase puhul võib tekkida näiteks heksafluorosilikaatioon [SiF6]2-. Kindlate pH väärtuste juures võib selline kompleksimoodustumine ära kasutada kindla koguse fluoriidioone. Fluori esinemisvormi hüdrosfääris määrab suuresti keskkonna happesus. Sõltuvalt vee (lahuse) fluoriidioonide kontsentratsioonist ja pH väärtusest võib fluor lahuses esineda ka HF2- ning dissotsieerumata HF kujul. Lahjendatud lahustes ja neutraalses keskkonnas esineb suurem osa fluorist F- ioonidena. Lahuse happesuse suurenedes väheneb F- osakaal ning HF2- ja dissotsieerumata HF hulk suureneb.
annaabi.ee 
