Lihtajamid
omasid vooluvaheldid pingevaheldite ees mõningaid eeliseid türistoride lihtsama
kommutatsiooni tõttu. Tänapäeval, seoses hästi juhitavate IGBT transistoride kasutamisega,
on need eelised minetanud oma tähtsuse.
Resonantsvaheldid koosnevad kommutaatorist ja LC võnkrringist, mille väljundist saadakse
koormuse vahelduvpinge. Pooljuhtlüliteid kommuteeritakse nii, et LC-võnkering töötaks
resonants läheduses, s.t. võnkeringi omavõnkesagedus on lähedane pooljuhtide
kommutatsioonisagedusele. Türistorlülitite puhul on võimalik saavutada olukord kus
türistorid sulguvad väljundpinge mõjul loomuliku kommutatsiooniga nii nagu võrguga
sünkroniseeritud muundurites. Erinevalt viimastest on aga resonantsvaheldite väljundpinge
sagedus määratud võnkeringi omavõnkesagedusega. Erinevalt autonoomsetest vahelditest ei
140
saa resonantsvaheldite sagedust reguleerida juhtimissüsteemi seadesignaaliga. Resonants-
annaabi.ee 
