Eliidi teooriad eliidita ühiskonna võimalikkusest
kättesaadavate talentide hulka ja ühiskonna tootlikkust, õhutab tekkinud kihtide vahelist
vaenu ja ühiskonda kuulumistunnet (Tumin 1953).
Kui eliidi positsiooni ja võimu defineerimisel lähtutakse paljuski selle käsutuses olevatest
vahenditest (kapitalidest) ja privileegidest, mis viimastega kaasnevad, siis Marxi seisukoht
antud küsimuses on kategooriline ja selge: tootmisvahendite ainuomamine on töölisklassi
ekspluateerimine, säärane ühiskondlik kord tuleks asendada sotsialistlik-kommunistlikuga
(Plotnik 2008). Ehkki eliit kujuneb välja igas arengustaadiumis ühiskonnas, on tänasel päeval
valdav kapitalistlik-liberalistlik maailmavaade, mis toob kaasa selle, et teatud vahendid on
kogunenud kindla grupi kätte, keda võib nimetada ka eliidiks. Eliit, funktsioneerides avalikul
väljal ehk turul, napsab siiski ise kõige suurema ampsu ja kasumi ning kuritarvitab paljude
arvates nõnda oma võimu ja õigusi.
Mosca järgi on plutokraatia eliidi suurim võim ja pahe (Hartmann 2007)