Klassikalise poliitilise stsenaariumi kohaselt peaks just vastupidi olema. Selgus, et samamoodi vice-versa võib toimida ka valijaskond: kui Lääne-Euroopas kalduvad vähem haritud ja eakamad inimesed paremale poole, siis endistes kommunistlikes maades on nad pigem vasakpoolsed. Nii on näiteks Keskerakonna valijatega. Reformierakonna toetajaskond on aga pigem nooremapoolne, koosnedes eeskätt just õpilastest ja üliõpilastest, kelle paigutaksin ühiskonna haritumasse kihti. Kuna endiste kommunismimaade poliitmaastik on aga vaikselt muutumas, oleks vale öelda, et postkommunistliku riigi tendents absoluutselt kehtiks. Nii on Eestis mitme partei näitel näha ka klassikalist lääneeuroopalikkust: paremkonservatiivne EKRE ning vasakliberaalne Sotsiaaldemokraatlik erakond. Kuigi erinevad joonised ja tabelid tegid muidu potentsiaalselt kuiva teksti põnevamaks, jäi tabel 1 minu jaoks päris segaseks. Küll on öeldud, et tabel põhineb statistilisel olulisusel ning beta
majandatakse meediakanaleid siiski nagu äriettevõtteid. Viimastel aastatel on see suund mitmetel põhjustel hoogustunud, eelkõige seetõttu, et on tõusnud kogu info- ja kommunikatsioonisektori tööstuslik ja majanduslik tähtusus. Sellega seondub ka laialt levinud riiklike telekommunikatsiooniettevõtete privatiseerimine ning nende tegevuse laiendamine nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil. Täiendavaks mõjuteguriks on olnud endiste kommunismimaade üleminek vabale turumajandusele. Ka seal, kus meediat juhitakse kui avalik-õiguslikke ettevõtteid, alluvad nad üha enam finantsdistsipliinile ja tegutsevad konkurentsikeskkonnas. 35. Avaliku teenuse olemus Ülim eesmärk on demokraatia. Vahe-eesmärgid on sõltumatus valitsusest ja eramonopolist, vastutus ühiskonna ja auditooriumide ees, mitmepalgelisus: poliitiline ja sotsiaalne mitmekülgsus.
annaabi.ee 
