Roger Säljö „Õppimine tegelikkuses“
hästituntut kirjeldatakse tema koostisosade kaudu. Õpik korraldab õppimist
institutsionaalse definitsiooni kohaselt, tükeldades terviku osadeks vastavalt erilisele
kommunikatiivsele traditsioonile. Teadmistest saab selgelt formuleeritud paberil
väljendatud fakt. Õpilase ülesanne on omandada kirjapandut info enam-vähem algsel
kujul. Probleemid arusaamisega tekivad paradoksaalsel kombel suurel määral just
kommunikatsioonivormis, mis domineerib koolis. Lõhe kooli institutsionaliseeritud
kommunikatsiooni sisu ja õpilaste argikogemuste vahel on massiharidusega ilmseks
muutunud. Mõnikord on raske eristada institutsionaalselt oodatavat
kommunikatsiooniviisi ning õpilaste poolt kasutatavat ja loomulikuks peetavat kõnelemis-
ja mõtlemisviisi. Niisiis oleks õppimise täpsem sisu, et õpitakse mõtlema intellektuaalsete
annaabi.ee 
