Vana – Kreeka filosoofia
filosoofia näol. Neid mõtlejaid ajendas ennekõike sofistide epistemoloogiline ja
eetiline skeptitsism. Pragmaatiline kogemus tajude ja otsuste suhtelisusest ja
subjektiivsusest viis sofistide üldisele seisukohale, et igasugune üldkehtiv ja kindel
teadmine on võimatu. Seetõttu loobusid nad filosoofia tõetaotlusest: nad ei
püüdnud veenda mitte argumentide tugevuse, vaid kõnekunsti abil. Tänu retoorika
esiletõstmisele hakkas arenema ja levima kommunikatsiooniteoreetiline filosoofia.
Sofistid olid rändõpetajad, kes õpetasid Kreeka linnade poliitiliselt ambitsioonikale
noorsoole eelkõige avaliku kõnelemise kunsti, lubades, et selle abil võivad nad
kohtus või potliitilistes vaidlustes nõrgemast positsioonist tugevama teha. Oma
teenete eest nõudsid nad tasu, mis mõnel juhul oli tohutu ning mille pärast
Sokrates ja Platon neid ägedalt kritiseerisid. Üks kuulsamaid sofiste oli
Protagoras, kes rõhutas eriti asjade suhtelisust