Aspergeri sündroom
on täidetud. 1993.a. esitas WHO diagnostikakriteeriumid, kus samuti rõhutatakse, et
diagnoosi ei saa panna, kui autismikriteeriumid on olnud või on täidetud. 1994.a. ilmus DSM-
IV, mis sisaldas Ameerika kriteeriume Aspergeri sündroomi kohta, kus tähtis lisakriteerium
on see, et sümptomitega peab kaasnema kliiniliselt oluline talitlushäire.
Nelja definitsiooni ühised jooned on: sotsiaalse kommunikatsiooni kahjustatus, stereotüüpne
käitumine, mitteverbaalne kommunikatiive piiratus, kõne- ja keeleprobleemid. Oluline on, et
kõikide diagnostikakriteeriumide juures peavad olema täidetud mingi arv neist, et saaks
rääkida diagnoosist.
Aspergeri sündroomi ei saa täie kindlusega diagnoosida enne lapse nelja-aastaseks saamist ja
tavaliselt mitte enne kooliiga. Varajasteks sümptomiteks on: uneprobleemid, kangekaelsus,
passivsus, tähelepanu puudulikkus ja omapärane hääle, kõne või keele areng.