Saastatud keskkond on saastatud mõtlemise vili
alleel käies riivab silma teeäärne vanametallihunnik.
Prügi on kõikjal meie ümber. Inimesed ei hooli keskkonnast, põhiline, et oma elamine korras
oleks. Mis prahist edasi saab, ei huvita kedagi. Kord juba põõsasse visatuna ei ole prügil enam
omanikku, ja omanikul prügi. Keskkond ei saa puhtamaks enne, kui inimesed selle suunas
mõtlema hakkavad.
Igal pool vedelevatest prügihunnikutest veelgi tähtsusetumana võib tunduda kommipaberite
mahaloopimine ja autoaknast prahi väljaviskamine. Aga just need pisiasjad ja nende
toimumise "loomulikkus" näitavad mõtlemise saastatust. Kord tuli meie juurde üks autojuht
tikke küsima. Ta oli tühja toosi asemel kogemata täis toosi aknast välja visanud. Oleks ta veidi
ka keskkonnale mõelnud, poleks probleemi tekkinudki. Kädva karjäär, kus varem ujumas sai
käia, on nüüd klaasikilde täis loobitud. Üks osalistest on minu sõber, ja ta ei leia, et oleks
midagi valesti teinud