Eesti uusaeg (1710-1900)
vanas vaimus edasi. Talupoegade olukorra parandamise soov riigi poolt (mõisate
poolt seda soovi polnud) vaibub. Positiivsetel määrustel on olnud teatav teistsugune
tulemus. Mitmetes mõisates puhkevad vastuhakud. Räägime peaasjalikult siiski
Liivimaast, Eestimaa kubermangus jätkub elu samal moel, nagu ta oli olnud
varasematel perioodidel.
Paar aastat pärast 1765 ei tehta etteheiteid talupoegade olukorra kohta. 1767. a
kominsjon näitab, et ka keisrinna jaoks olid küsimused oma aktuaalsuse kaotanud.
Järgnev periood tuleb üsna rahulik ja vaikne. Elatakse ikkagi mõisniku suva all edasi.
Vitram on tõdenud, et vaatamata 1765. a määrustele saavutas pärisorjus oma
madalseisu. Talupoegade problemaatika aktualiseerus uuesti 1780 aastate algul ja
keskpaiku. Ajendiks saab 1783. a mais, kui viiakse sisse pearaha. Pearaha
kehtestamine tekitab väga palju arusaamatusi, eelkõige talupoegade hulgas. Põhiliseks
annaabi.ee 
