Tundus, et näitleja oli seda oma äranägemise järgi veelgi võimendanud ja just seetõttu suutis ta väärikalt vastu seista käredale Mogri-Märdile. Hästi õnnestunuks võib lugeda ka Uibo lavakasutust: minimalistlik kujundus, mis esindab ajastu hõngu ja tahaplaanile paigutatud nö koor, kes kohasel hetkel naerma pursates haaras kaasa ka publikumi. Nii oli kogu näitlejaskond terve etenduse ajal nähtaval ja meeleolu kõrgendatud. Kõrvu hakkas vihjeid tänapäeva poliitilise komejandi kohta, näiteks viie jõukama talu hulka püüdlemine. Ka noorele vaatajale ei ole keeruline seostada Märdi protsentidega jändamist praeguste laenupakkujatega. Kõige drastilisem muutus lavastuses oli lõpuosa poleemika ära jätmine. Peale traagilist õnnetust oli Märdi mõistus küll kadunud, kuid ahnus alles. Tugev karakter asendus haleda kujukesega. Lõpukummardus tuli siiski küllaltki ootamatult, kuid samas oli lavastus täpselt õige pikkusega,
kogu teose vältel pannud vahelduma kõikvõimalikke värsivorme, rahvalaululistest ballaadinelikutest riimitud lühikese vabavärsini ja klassikalise heksameetrini. Ka sellel on oluline koht teose „mitmehäälsuses“. Arusaadavalt on seesugune luuleteos teistesse keeltesse raskesti tõlgitav. „Faust“ I osa. 1. Sõnasta 3 erinevat lähenemist kunstile, lähtudes „Eelmängust teatris“. (Kinnita ka tsitaatidega) Direktori, luuletaja ja komejandi vestluses ning mitmesugustes arutlustes selle üle, mida laval tuleks näidata, ei ole lepitamatuid vastuolusid. Kõik kolm nagu täiendaksid üksteist. Direktor on arvamusel, et kunst ei mängi olulist rolli. Kunst on kõigest sõna. „… ei kunsti pärast teatrisse teele asuta.“ Publikut tuleks rabada ja nende kõigi ootustele vastata. Seda kõike saab teha ainult laia sündmustikuga, sügavusele aga puudub mõte. Sügavus ei paelu kedagi
annaabi.ee 
