Vana Kreeka muusika
kultustalitusel: muusika pidi aitama hingel kirgedest puhastuda. Kõige rohkem panustas
eetosedoktriini ilmselt pütaagorlane Philolaus. Tema õpetuse kohaselt on arvud, sellest
tulenevalt aga ka muusikalised intervallid ja tõde lähedalt seotud. Kosmiline harmoonia
jõud võimaldab vastastikku suhestada esmapilgul ühildamatuina näivaid kosmose
elemente, samuti inimestel haarata reaalsust. Hinges on teatud harmoonia, mis koosneb
ühtesulavatest ning kombineeruvatest vastanditest. Eetose iseloom oleneb intervallide
õigest järjestatusest.
5. sajandiks kerkis esile filosoof Damon, kes arendas välja esimese laiaulatsuliku
eetoseteooria, mõistes hukka ning kiites erinevaid muusikalisi rütme ja temposid. Tema
kõige mõjukama teooria kohaselt tulenesid tants ja laul liikumisest hinges. Kreeka
muusikalise eetika peamine seisukoht oli, et vabadja kaunid laulud ja tantsud loovad
samaväärse hinge ja ka vastupidi