Keeruliste helide valjustaju
Asjaga on siiski nende klasside vahelised piirid muutunud.
Eri aegadel on suur terts olnu nii dissonantside kui ka konsonantside klassis.
Mida suurem on seadme ebalineaarsus, seda suurema intensiivsusega on ka ülemtoonid.
Tundub, et ebalineaarmoonutus peaks heli hoopiski meeldivamaks muutma, sest ta rikastab
seda ülemhelidega. Tõepoolest, kui ebalineaarmoonutus tekitaks ainult ülemtoone, mis on
harmoonilises vahekorras põhisagedusega, ei oleks asi väga halb. Paraku tekivad lisaks neile
kombinatsioontoonid, mis ei ole põhisagedustega harmoonilises vahekorras. Kui näiteks
ebalineaarsesse seadmesse siseneb kaks puhast siinuselist signaali, mille sagedused on fa ja
fb, tekib seadmes komas sagedus. See ei pruugi enam olla põhisagedusega harmoonilises
vahekorras. Seetõttu tekib kohe selgelt tajutav dissonants.
Loomulikult on inimest ümbritseva helidemaailma sündmuste jagamine lihtsateks ja
keerulisteks üsnagi tinglik. Kas on koera haukumine lihtsam kui linnu laul või mere müha
või muusika